Portos on üks poeuks, millest ma ilmselt niisama mööda kõnniksin. Aga kui Gökçe on oma joonistused sinna üles pannud ja ise nende keskel istub, jään ma seisma. See koht on siis kuidagi hoopis teistsugune. Pildid ripuvad nööridel, väiksemad tööd on suuremate vahel ja tema on seal kõige keskel. Mulle tundub, et see tõmbab ligi teatud inimesi. Mind tõmbas ka.
Kohtusin temaga 2025. aasta suvel, kui olin Portos pikemalt. Esimesel fotol, mille temast tegin, on ta sinistes riietes ja räägib ühe mehega. Printisin selle pildi välja ja viisin talle.
Ta oli pisarateni rõõmus. Selgus, et olin pildistanud päeva, mis oli talle endale väga tore olnud. Mees fotol oli Ameerika arst ja nad olid seal mitu tundi rääkinud.
Ma sain üsna ruttu aru, kuidas see juhtuda võis, sest jäin ka ise tema juurde tundideks juttu ajama. Hiljem, kui teda tänaval nägin, istusin vahel jälle sinna. Mõnel päeval rääkisime hästi palju igasugustest huvitavatest asjadest. Mõnel päeval peaaegu üldse mitte. Lihtsalt istusin seal ja pildistasin inimesi.
Mulle meeldis see olemine. Ei pidanud kogu aeg kuskile edasi minema ega tingimata midagi rääkima. Võis ka niisama seal olla.
Sel suvel ei olnud teda tükk aega näha
2026. aastal ei näinud ma Gökçet päris pikalt. Mõtlesin, kas ta on kuhugi ära kolinud või lihtsalt Portost ära läinud. Ka Natalia, keda olin varem seal tantsimas pildistanud, oli Portost natuke eemale läinud. Eks ma mõtlesin, et võib-olla on temaga samamoodi.
Aga augusti lõpus, enne minu äratulekut, saime uuesti kokku. Istusime ja rääkisime pikalt, kuidas kummalgi vahepeal läinud oli. Ühel hetkel ütles ta mulle:
„Ma tahaks ka ilus olla pildi peal.”
Tegin temast sealsamas kolm portreed. Need ongi selle loo kolm mustas pluusis pilti. Ühel on ta oma joonistuste ees, teistel veidi lähemalt. Sama inimene, kelle kõrval olin juba eelmisel suvel nii palju istunud.
Kolm päeva hiljem
Kolme päeva pärast viisin talle need pildid väljaprindituna. Seda rõõmu on mul siiani keeruline sõnadesse panna. See paistis näost, silmadest ja sellest, kuidas ta kogu kehaga reageeris. Silmad läksid natuke vesiseks ka.
Ta küsis, miks ma seda tegin. Keegi polnud ju küsinud ega tellinud.
Ütlesin talle: „Sa ütlesid, et sa tahtsid ilus olla. Ma tegingi sust nüüd pildid, kus sa näed, et sa oled ilus.”
Siis läks ta neid teistele näitama. Kõrval asuva silmafotograafia stuudio naisele ja teistele ka. Nii äge oli vaadata, kui palju rõõmu need kolm pilti talle tegid. Ja eks sellest sain mina samamoodi hea emotsiooni kaasa.
Sellepärast tahtsingi sellest kohtumisest pikemalt kirjutada. Instagrami saaksin panna lihtsalt need portreed. Aga pildi kõrvalt jääks puudu see eelmine suvi, pikad vestlused ja see, mis juhtus kolm päeva pärast pildistamist.
Mulle meeldib inimesi pildistada just selliste kohtumiste keskel. Saame tuttavaks, räägime, vahel istume vaikselt. Ja siis tulevad ka pildid. Neid kolme portreed vaadates meenub mulle nüüd alati ka see, kuidas Gökçe läks, pildid käes, neid teistele näitama.
Gökçe joonistusi ja maale leiab Instagramist: @arte_peregrine.