Valik Anti Soosaare fotosid: linn, inimesed, valgus ja ruum.
3D-galeriis liikumiseks luba JavaScript. Fotosid saad vaadata ka siin.
Natalia, After Dark
Õhtu, mis algas nagu iga teine
Ühel õhtul Portos jalutasime Alexiga (hüüdnimi Aqua Freska), mina seljakotiga ja tema oma veekastidega. Päikeseloojang Jardim do Morros oli vaadatud, see oli minu igapäevane rituaal. Sealt edasi liikusin tavaliselt tagasi koju.
Seekord jäi tee peale Starbucks. Alex läks kohvi võtma, mina aga jäin ukse taha ootama. Ühel hetkel märkasin, et platsinurgas hakkas keegi askeldama. Paistis, et tuleshow on tulekul. Kui Alex tagasi jõudis, ütlesin talle, et lähme vaatame ja joome kohvi väljas, sest siin hakkab midagi toimuma.
Alex naeratas ja ütles:
“Ta on mu sõber, Natalia.”
Esimene õhtu: ainult vaataja, mitte fotograaf
Alex tutvustas meid. Natalia sättis samal ajal muusikat ja vahendeid paika. Istusime äärekivile ja jäime vaatama.
See, mida ma esimesel õhtul nägin, ei olnud lihtsalt tuleshow. See oli puhas kirg ja rõõm sellest, mida ta teeb. Fotograaf mu peas hakkas kaadreid nägema: siin see pöörlemine, seal see naeratus, tulering tema ümber, sädemed, mis tõusevad pimedasse taevasse. Nägin terve etenduse jooksul mitmeid hetki, mida oleks tahtnud pildile püüda. Aga kaameral oli küljes 24–70mm f/4 objektiiv, mis sellises hämaruses poleks mitte kuidagi välja vedanud. Samas oli mul selleks hetkeks juba plaan peas olemas.
Pärast etendust küsisin Nataliat “Kui ma homme tagasi tulen ja sind pildistan, kas see sobib?”. Ta noogutas - sobib.
Teine õhtu: tuli, tants ja 50mm
Järgmisel õhtul ilmusin kohale juba parema objektiiviga. 50mm f/1.8 – täpselt see, mida oli vaja. Hämarus, elav tuli ja kiire liikumine on kombinatsioon, mis ei andesta aeglust.
Kui show algas, sain kiiresti aru, et sellest ei tule lihtne “võtan paar kaadrit ja valmis” pildistamine. Tuli valgustas Natalia nägu ja keha kord liiga eredalt, siis jälle peaaegu üldse mitte. Ta liikus kiiresti, keerutas, vahel viskas tule üles ning valgus muutus sekunditega. Läksin kõigega kaasa.
Pärast etendust: raskem kui pildistamine
Järgmine päev pilte vaadates oli ausalt öeldes keerulisem kui õhtu platsil. Piltide läbi sorteerimine oli nagu väikese filmi uuesti vaatamine, sest igas kaadris oli midagi, millest oli kahju loobuda.
See on see hea probleem, mis tekib siis, kui modell on ehe ja kohal. Pidin endale korduvalt ütlema, et galerii ei saa koosneda 300 fotost, isegi kui ma tahaks. Lõpuks jäid sõelale need kaadrid, kus tuli, liikumine ja Natalia enda energia moodustasid ühe terviku.
Mõni aeg hiljem tegi Natalia Facebooki postituse, kus ta tänas fotograafe, kes on tema teele sattunud – neid “tuhandeid klõpse”, mis aitavad tal end näha ja oma kunsti teistele päriselt edasi anda. Seal sees oli ka tänu mulle piltide eest. Sellised hetked panevad lihtsalt mõtlema, miks ma üldse kaamerat kaasas tassin. Aga just selliste momentide pärast!
Sõprus Porto tänaval
Natalia ei jäänud ainult modelliks ühel õhtul. Suhtlesime edasi kogu mu Porto-perioodi. Vahel, kui tal show-d läbi said, istusime mitu tundi tänaval, rääkisime elust, kunstist, rändamisest. Sellest sai osa minu Portost – mitte ainult linna fassaadid ja sillad, vaid ka inimesed, kes selle elus hoiavad.
Kui lähed Portosse
Kui satud Portosse, siis:
- mine kindlasti Natalia tuleshow-d vaatama. Ta esineb tihti Dom Luís I silla lähedal, kus õhtuvalgus ja jõeäärne melu annavad show-le oma tausta.
- tervita teda Eestist. Võid öelda, et jõudsid tema juurde “ühe eestlase piltide kaudu”.
- hinda tema ehedust. Pane tema karpi ka midagi, mõni münt või paberraha. See kunst ei sünni ainult kire, vaid ka ajaga, mille ta sellesse investeerib.
Kui oled Portos ning otsid oma üritusele päris esinejat, kes ei tee asja lihtsalt “töö pärast”, siis Natalia on see õige inimene. Tuli on tema käes midagi enamat kui efekt – see on keel, milles ta räägib.
Natalia puhul on see lugu tulest, sõprusest ja ühest õhtust Portos, kus ma olin kaamera taga ja mõtlesin, kui palju on maailmas inimesi, kes teevad seda, mida nad päriselt armastavad ja kui suur õnn on olla korraks nende loo juures.
Kogu galerii https://photography.antisoosaar.ee/portfoolio/sundmused/fire-dancer-natalia/
Natalia leiad esinemas allolevast kohast:
Tuletants Porto öös: Natalia
Anti Soosaar · 2025
Anti Soosaar · 2025
Anti Soosaar · 2025
Anti Soosaar · 2025
Anti Soosaar · 2025
Anti Soosaar · 2025
Gökçe ja kolm väljaprinditud pilti
Porto, 2025–2026. Kaks suve, pikad vestlused ühe poeukse ees ja kolm portreed, mille viisin Gökçele väljaprindituna. Fotod ja kohtumise lugu: Anti Soosaar.
Gökçe oma joonistuste keskel. Porto, 29. august 2026.
Portos on üks poeuks, millest ma ilmselt niisama mööda kõnniksin. Aga kui Gökçe on oma joonistused sinna üles pannud ja ise nende keskel istub, jään ma seisma. See koht on siis kuidagi hoopis teistsugune. Pildid ripuvad nööridel, väiksemad tööd on suuremate vahel ja tema on seal kõige keskel. Mulle tundub, et see tõmbab ligi teatud inimesi. Mind tõmbas ka.
Kohtusin temaga 2025. aasta suvel, kui olin Portos pikemalt. Esimesel fotol, mille temast tegin, on ta sinistes riietes ja räägib ühe mehega. Printisin selle pildi välja ja viisin talle.
Foto, mille talle esimesena väljaprindituna viisin. Porto, 20. juuli 2025.
Ta oli pisarateni rõõmus. Selgus, et olin pildistanud päeva, mis oli talle endale väga tore olnud. Mees fotol oli Ameerika arst ja nad olid seal mitu tundi rääkinud.
Ma sain üsna ruttu aru, kuidas see juhtuda võis, sest jäin ka ise tema juurde tundideks juttu ajama. Hiljem, kui teda tänaval nägin, istusin vahel jälle sinna. Mõnel päeval rääkisime hästi palju igasugustest huvitavatest asjadest. Mõnel päeval peaaegu üldse mitte. Lihtsalt istusin seal ja pildistasin inimesi.
Mulle meeldis see olemine. Ei pidanud kogu aeg kuskile edasi minema ega tingimata midagi rääkima. Võis ka niisama seal olla.
Gökçe värvid, pintslid ja üks tema töödest. Porto, 26. juuli 2025.
Sel suvel ei olnud teda tükk aega näha
2026. aastal ei näinud ma Gökçet päris pikalt. Mõtlesin, kas ta on kuhugi ära kolinud või lihtsalt Portost ära läinud. Ka Natalia, keda olin varem seal tantsimas pildistanud, oli Portost natuke eemale läinud. Eks ma mõtlesin, et võib-olla on temaga samamoodi.
Aga augusti lõpus, enne minu äratulekut, saime uuesti kokku. Istusime ja rääkisime pikalt, kuidas kummalgi vahepeal läinud oli. Ühel hetkel ütles ta mulle:
„Ma tahaks ka ilus olla pildi peal.”
Tegin temast sealsamas kolm portreed. Need ongi selle loo kolm mustas pluusis pilti. Ühel on ta oma joonistuste ees, teistel veidi lähemalt. Sama inimene, kelle kõrval olin juba eelmisel suvel nii palju istunud.
Üks kolmest portreest, mille tegin meie taaskohtumisel. 29. august 2026.
Samal päeval, sealsamas tema joonistuste kõrval. 29. august 2026.
Kolm päeva hiljem
Kolme päeva pärast viisin talle need pildid väljaprindituna. Seda rõõmu on mul siiani keeruline sõnadesse panna. See paistis näost, silmadest ja sellest, kuidas ta kogu kehaga reageeris. Silmad läksid natuke vesiseks ka.
Ta küsis, miks ma seda tegin. Keegi polnud ju küsinud ega tellinud.
Ütlesin talle: „Sa ütlesid, et sa tahtsid ilus olla. Ma tegingi sust nüüd pildid, kus sa näed, et sa oled ilus.”
Siis läks ta neid teistele näitama. Kõrval asuva silmafotograafia stuudio naisele ja teistele ka. Nii äge oli vaadata, kui palju rõõmu need kolm pilti talle tegid. Ja eks sellest sain mina samamoodi hea emotsiooni kaasa.
Sellepärast tahtsingi sellest kohtumisest pikemalt kirjutada. Instagrami saaksin panna lihtsalt need portreed. Aga pildi kõrvalt jääks puudu see eelmine suvi, pikad vestlused ja see, mis juhtus kolm päeva pärast pildistamist.
Mulle meeldib inimesi pildistada just selliste kohtumiste keskel. Saame tuttavaks, räägime, vahel istume vaikselt. Ja siis tulevad ka pildid. Neid kolme portreed vaadates meenub mulle nüüd alati ka see, kuidas Gökçe läks, pildid käes, neid teistele näitama.
Gökçe joonistusi ja maale leiab Instagramist: @arte_peregrine.
Gökçe ja kolm väljaprinditud pilti
Taaskohtumine · Anti Soosaar · 2026
Üks kolmest portreest, mille tegin meie taaskohtumisel. 29. august 2026.
Oma joonistuste keskel · Anti Soosaar · 2026
Gökçe oma joonistuste keskel. Porto, 29. august 2026.
Ukseava juures · Anti Soosaar · 2026
Samal päeval, sealsamas tema joonistuste kõrval. 29. august 2026.
Esimene väljaprinditud foto · Anti Soosaar · 2025
Foto, mille talle esimesena väljaprindituna viisin. Porto, 20. juuli 2025.
Värvid ja pintslid · Anti Soosaar · 2025
Gökçe värvid, pintslid ja üks tema töödest. Porto, 26. juuli 2025.
