Eestisse tagasi jõudmisest saadik olin Raassilla drifti superfinaale põnevusega oodanud. Paar nädalat oli juba kodus oldud, aga terve suve olin Eestist ära ja ühelegi driftiüritusele ei jõudnud. Viimati käisin drifti pildistamas kevadel Mulgi Driftil. See oli omakorda mu esimene selline pildistamine üle pika aja. Siis tuli suvi vahele ja nüüd oligi sügis käes.
19. septembril olin lõpuks jälle raja ääres. Vahepeal olin Portugalis ja Hispaanias pildistanud tramme, maju ja inimesi tänaval. Nüüd tuli uuesti harjuda sellega, et pildistatav liigub natuke kiiremini. Ja nagu selgus, siis ka Eesti valgusega.
Seal õhtul, siin keset päeva
Portugalis ja Hispaanias ei olnud valguse puudumine enamasti probleem. Pigem oli seda kaamera jaoks liiga palju ja tuli vaadata, kuidas pilt paika saada. Raassillas oli keset päeva juba natuke naljakas tunne: pildistasin umbes selliste seadetega, mida olin seal kasutanud õhtuti.
Mu päevane f/4 objektiiv pole just kõige valgusjõulisem. Öise drifti jaoks ma sellele eriti lootma ei jäänud, nii et võtsin kaasa ka 50 mm ja 85 mm f/1.8 objektiivid. Need, mida tavaliselt portreefotograafiaga seostatakse. Mul oli mõte nendega pimedas autosid pildistada, sest paremat lahendust mul parasjagu võtta ei olnud.
Päike tuli välja täpselt pausi ajaks
Päeval nautisin üritust, pildistasin ja ootasin natuke ka päikest. Lootsin, et ehk tuleb see loojangu ajal korraks välja ja saan oma nurga alt mõne mõnusa päikeselise kaadri. Kevadisel Mulgi Driftil olin selliseid pilte saanud ja oleks tahtnud nüüd ka.
Päike tuli küll välja. Täpselt selleks ajaks, kui sõitudes oli paus. Nii et need pildid, mida olin oodanud, jäid seekord saamata.
Üritus ise oli äge. Minu jaoks oli küll veidi jahe, aga muidu oli lahe jälle seal olla. Ja turbomootorite hääled on mulle alati meeldinud. Neid oli hea pärast pikka pausi jälle raja ääres kuulata. Vahepeal jäid kaadrisse ka autod ja inimesed boksialal.
Portreeobjektiiv läks öist drifti pildistama
Õhtul vahetasin objektiivi ära, panin ette 85 mm ja läksin proovima. Esimesed kümme pilti keerasin kohe tuksi.
Eks ma võisin seda arvata ka. Ma ei ole harjunud pimedas nii kiiresti liikuvaid asju pildistama ja uuesti ree peale saamine võttis natuke aega. Aga see katsetamine oli üliäge. Portreeobjektiiviga drifti pildistamine sai minu jaoks selle õhtu omaette naljaks.
Objektiivide arvustustes kipub igal asjal oma kindel ülesanne olema. See on hea portree jaoks, teine millegi muu jaoks. Minu meelest ei tasu ennast nende nimetustega liiga palju piirata. Kui objektiiv on olemas ja mõte peas, tasub ju proovida.
Minu 85 mm sai oma ülesandega väga hästi hakkama. Pimedas oli f/1.8-st kõvasti abi ja õnnestunud piltides oli teravust ka. See, et teda portreeobjektiiviks kutsutakse, autosid igatahes ei seganud.
Mõne pildi keerasin pärast neid esimest kümmet veel tuksi. Kaamera või objektiivi kaela pole mul seda küll põhjust ajada. Pigem oli asi selles, kes neid käes hoidis. Aga mis siis? Õhtu oli äge ja enda meelest sain head pildid ka.